Praktikapäevad on kujunenud vahepealsel ajal enamjaolt pikemaks kui 8 tunnine tööpäev, ühel päeval oli tööpäev see-eest aga poole lühem, nimelt käisime me tol päeval kontaktisikuga külastamas Plöni Ametikooli.
Väga lahe oli see, et ülemus hr Will ostsis kööki seinale kõigile kokkadele advendikalendrid - naistele printsesside ja muinasjututegelaste piltidega, meestele poolpaljaste naiste piltidega :D
Kuigi oleksin pidanud olema eelmisest nädalast külmköögis, siis veetsin veel nädala kuumas köögis mille üle olin väga rõõmus, kuna olin sealsega harjunud. Sellest nädalast järgmise nädala lõpuni töötan külmköögis.
Tööl olen endiselt tegelenud väga suurtes kogustes külmtöötlustega, külmköögis on tavaks valmistada erinevad salatid 5l kogustes.
Näiteks 5 liitri tomatisalati jaoks tomatite tükeldamine keskmise
suurusega kuubikuteks, Phil hakkis sibula*, maitsestasin järgmisel päeval mingisuguse minu jaoks uue äädikaga, mis oli väga meeldiva maitsega ning konsistentsilt meenutas munavalget, lisasin suhkurt, soola ja musta pipart; samuti valmistasin porgandisalatit 5l
mille jaoks 1) koorisin porgandid täielikult ja värsked kurgid, kuid mitte
täielikult vaid 1-1 süsteemiga, üks triip, teine vahe, jne 2)riivisin masinaga
porgandid ja kurgid peeneks 3)lisasin porgandisalatile 5 l apelsini ja 1 l sidrunimahla 4)maitsestasin soola, suhkru ja musta pipraga
*Kuna mu silmad on viimasel ajal hakanud meeletut vastupanu sibulatele osutama (nimelt olen pidanud hakkima sibulaid meeletutes kogustes, võib olla on see mu silmi natuke mõjutanud), siis ühel korral jälle suuri sibulaid koorides ja brunoise-kuubikuteks tükeldamiseks valmistudes nutsin ja naersin korraga, kuna noor kokk Phil tõi mulle spontaanselt šokolaadi, öeldes: "Iga kord kui tunned et hakkad nutma, võta tükk šokolaadi, siis mõtle Mmm, kui magusa šokolaadi Phil mulle tõi, ma ei saa nutta, ning sa ei nutagi". Loomulikult nii kergelt see asi ei läinud, kuid köögist läbi käivatele lossis töötavatele inimestele oli vaatepilt huvitav - kui mult tuldi küsima miks ma nutan, siis võtsin tüki šokolaadi, näitasin sibulaid ja naersin !
Peale seda intsidenti sain veel ühe meeldiva üllatuse osaliseks, sama kokk, kes šokolaadi pakkus, avaldas mulle väga armsa pihtimuse, nimelt kuna ta nägi kuidas sibul mu silmadele mõjus, oli ta palunud ülemuselt luba minu asemel sibulad hakkida :)
Minu arvates on kõigist siin õpitud asjadest kõige suurema tähtsusega see, et ma olen õppinud kõike tegema etappide kaupa, mitte kiirustades ja üritades sadat asja korraga teha.
Väga positiivne on see, et inimesed ütlevad minu kohta et ma olen tüdruk, kes naeratab kogu aeg :)
Eelmisel reedel reisisime kontaktisikuga Hamburgi, nägin sealset jõululaata ning linna jõulutuledes.
Viimase nädalaga olen ka kõik jõuluostud-suveniiriostud sooritanud, nüüd jääb vaid loota et kohver kaalu ei ületa !
Elamine on üpris odav, toidu peale väga palju raha ei kulu.
Kokkuvõttes on see kõige mahukam blogipostitus siiani ning arvatavasti ka jääb selleks, kui oled juba nii kaugele jõudnud, siis võid edasi nautida pilte ! :)
Hamburg
Udune pilt kuid väga huvitav vaatepilt
Vasakult: seljaga Phil, keskel Mr. Wunderlich, paremal Mr. Hamann
No comments:
Post a Comment